18.05.2018 kell on 14.15
Kui me oleme oma suhtes midagi valesti teinud siis, kas uue võimaluse andmine parandaks asja? Ja kas me ise oleme valmis muutuma?
Vahepeal on juhtunud see, et paar exmeest on ühendust võtnud ja väitnud, et igatsevad mu järele 🙂
Hetkeks oli küll veidi uhke tunne, kui keegi sinust puudust tunneb aga kui kainelt vaadata siis on asjal ikka endiselt sita maik juures.
Et selle järelduseni jõuda pidin ma eelnevalt selles ise veenduma sest kui sa uut võimalust ei anna siis justkui jääks midagi hinge kripeldama ja sa hakkad mõtlema, et mis oleks saanud siis……
Meie probleem A-ga oli selles, et nägime üksteist harva ja kui kokku saime siis polnud seda privaatset kohta, kus kohtuda vaid käisime kas minu või tema vanemate juures…. ei saanud isegi seksida siis kui tahaks ja alati pidid olema valvel, et keegi uksest sisse ei tule 😀 ja õhtuti tuli ema mulle headööd musi andma 😀 ……kui piinlik 😀
Ma ei tundnud ennast kummaski kohas hästi, seega ei saanud tekkida seda läheduse tunnet. Pealegi polnud A kindel, mida ta elult täpselt tahab.
Sõitsin siis Tartusse A-le külla lootuses, et ehk saab veel asja. Muutunud polnud aga midagi. Esialgu tundus, et see võiks meie uus algus olla kuni selle hetkeni, kui ta hakkas oma viimastest tegemistest pajatama. Nimelt tahtis ta ruttu rikkaks saada ühe püramiidskeemiga, ukselt uksele mitte just odavaid kohvimasinaid/kohvi müües. Olles oma viimase raha ära andnud selgus, et asju müüa polegi nii lihtne ja ei õnnestunud minulgi seda luksuslikku kohvi maitsta.
Kõige tipuks oli tema kurba saatust tähele pannud ka üks mustlane, kes kohe talle ennustama oli hakanud. Ei kulunudki kaua aega, kui oma viimased eurod mustlase taskutesse läksid. Ta küsis veel (loodetavasti naljaga) milline viis suremiseks oleks kõige parem? Ütlesin, et talvel lumehange magama jääda oleks okei…. juhul, kui ikka enne suve üles leitakse 🙂
Lõpuks oli mulle pilt selge ja lasin sealt jalga kiiremas korras.
Veel võttis ühendust E, kes manipuleeris minuga aastaid nii, et mul oli vahepeal eluisu kadunud. Ta kindlasti lootis, et äkki õnnestub veel mulle kuidagi haiget teha. Enam seda ei juhtu, sest olen talle andestanud ja ainult andestades on võimalik enda eluga edasi minna. Me võime kokku saada ja rääkida nagu poleks midagi juhtunud aga see on ka kõik, mis meie vahel olla saab.
Kolmas oli L, kes samuti uuris ega ma vahepeal mehele pole läinud ja et igatseb või nii…..
Uuesti kohtudes sulle endiselt kalli inimesega on tore, kuid südames on ikka see reedetud tunne ja usaldus on kadunud. Tema väidetav põhjus lihtsalt 5 kuuks ära kaduda oli see, et “mul oli kiire” 😀
Kuid see pole veel kõige parem vale, mida kuulnud olen…. … üks ütles, et kaotas telefoni ära 😀
Inimesed üldjuhul ei muutu ja ma ei näinud ka erilist entusiasmi temas olevat, et midagi võiks muutuda.
Kuigi olen näinud ka erandeid ja vaatamata lahkuminekule on inimesed teineteist uuesti leidnud ja siiani koos. Vana hakatakse ikka igatsema siis, kui selgub, et uus polegi parem 😀 kuid 80 % juhtudest ei tasu vana suppi soojendada.
Südamelt Ära! 