09.11.2011 kell on 19.32
Kohtasin täna inimest, kelle suguseid enam tänapäeva võltsis ühiskonnas väga ei leidu. Käisin oma tavapärast tüütut töötukassa külaskäiku tegemas, kui selgus, et minu enda konsultanti polnud kohal ja mind suunati ühe väga veetleva noormehe juurde. (Pärnu töötukassa, laud nr1)
Kuna ma valetada lihtsalt ei oska siis polnud mul mõtet talle ka öelda, et olen töö leidmise jaoks vaimselt väga ebastabiilne. Minu kartus oli muidugi asjata sest see kuidas ta oma töösse suhtus oli hämmastav. Ma ei uskunud, et olen leidnud ametniku, kes on lõpuks aru saanud, et enamus nendest inimestest seal ei soovigi tegelikult nende kaudu tööd leida ja seega ei hakanud ta mulle ka mingit jama pakkuma ega ka päheõpitud eurostandardile vastavat teksti rääkima. Me rääkisime nagu vanad tuttavad niisama maast ja ilmast. Ma rääkisin ausalt, et pidin kodus talveks küttepuid tegema ja sellepärast mul polegi olnud aega tööd otsida. Ja egas ma siis valetanud sest nii see tegelikult oligi ja puudest me rääkima jäimegi 😀
Ma tahan oma jutuga jõuda sinna, et just mina tahtsin samamoodi kliente teenindada kuid soov jääda iseendaks viis mind hoopis töötukassa ukse taha. Tihti peale meil kästakse olla keegi teine ja see, milliste sõnadega sa kliendiga vestlust alustama pead on ka suhu topitud, mis tihtipeale ei kõla üldsegi nii loomulikult ja veenvalt.
Südamelt Ära! 